Meie koostöösuhete juht Renna Nelis kirjutas 5. märtsil Lõuna-Eesti Postimehes ilmunud arvamusloos talvistest liikumisharjumustest.
Üle mitme aasta on meil taas päris talv – lumine, krõbe ja õuekutsuv. Selline aeg ei too kaasa üksnes kauneid vaateid, vaid annab ka võimaluse vaadata otsa meie liikumisharjumustele. Värske 2025. aasta liikumisuuring, mille tellis SA Liikumisharrastuse kompetentsikeskus ja viis läbi Turu-uuringute AS, näitab, et eestimaalaste liikumisaktiivsus küll kasvab, kuid soov liikuda ja tegelik käitumine ei lange tihti kokku.
Meie teadusjuht Henek Tomson on viidanud, et Maailma Terviseorganisatsioon soovitab täiskasvanutel liikuda nädalas vähemalt 150 minutit mõõduka või 75 minutit tugeva intensiivsusega. Sellise tasemeni jõudis 2025. aastal 46 protsenti vastanutest – rohkem kui varasematel aastatel (2024. ja 2023. aastal olid vastavad näitajad 41 ja 40 protsenti), kuid siiski alla poole elanikkonnast. Numbrid paranevad, kuid lõhe tahte ja teo vahel püsib.
Kuidas jõuda sajaprotsendilise liikumisaktiivsuseni? Üks osa vastusest peitub just tänavuses talves. Minu jaoks ei ole talv takistus, vaid võimalus. Talv ei peaks olema aeg, kui ootame kannatlikult kevadet, vaid aeg, mil kogume aktiivselt liikudes energiat. Lumised rajad ja värske õhk loovad keskkonna, kus liikumine muutub loomulikuks osaks päevast.
Hea näide on kampaania „100 suusatundi“, mida korraldasid Eesti Suusaliit ja SA Eesti Terviserajad ning mis tõi suusaradadele tuhandeid osalejaid üle Eesti. Sama mõtet kandis ka lasteaedades ja koolides toimunud üleeuroopaline talvespordinädal – liikumine ei peaks sõltuma aastaajast, vaid olema eluviis.
Inspiratsiooni lisavad ka 2026. aasta taliolümpiamängud Milanos ja Cortinas. Sportlaste pühendumus ja sihikindlus tuletavad meelde, kui palju on võimalik järjepideva tööga saavutada – ja vahel piisab ühest heast eeskujust, et endalgi samm kiiremaks muutuks.
Oluline on ka kohalike kogukondade roll. Põlva Maakonna Spordiliit juht Marko Avikson kirjeldab tänavust külmaperioodi erakordsena: inimesed jagavad muljeid suusaradadelt, uisuväljakutelt ja metsaradadelt, osaletakse suusasarjades ning leitakse loovaid viise õues tegutsemiseks. „Tänu heale talvele on oluliselt rohkem inimesi saanud õues liikuda ja talitegevusi harrastada,“ märgib ta. Toimunud on arvukalt sündmusi, alates väiksematest liikumisüritustest kuni legendaarse Tartu Maratoni ja sarjani Estoloppet, mida paljud ootasid just võimaluse pärast end proovile panna.
Samas ei sünni liikumine iseenesest ka hea talve korral. Uuringust selgub, et suurimad takistused on väsimus, motivatsiooni ja ajapuudus. Füüsilist koormust annab küll igapäevaelu – enam kui pooled töötajad kogevad lisapingutust ka tööl, kuid tööpäeva lõpus on väsimus suur ja see vähendab ka soovi teadlikult liikuda. See tähendab, et peame muutma liikumise lihtsamaks ja loomulikumaks – mitte eraldi kohustuseks, vaid päeva loomulikuks osaks.
Just seda sihti kannavad ka Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse järgmiste aastate fookused. Soovime kujundada liikumise elukaareüleseks harjumuseks, pöörates erilist tähelepanu lastele ja noortele. Sama oluline on muuta liikumine sotsiaalseks normiks, millekski sama enesestmõistetavaks nagu igahommikune hambapesu. Ning kolmandaks tahame tugevdada õues ja looduses liikumise rolli, sest Eesti pakub selleks ainulaadseid võimalusi.
Talvised liikumissündmused toetavad neid eesmärke hästi. Veebruarist aprillini toimuvad mitmes maakonnas maakondlike spordiliitude, Liikumisharrastuse kompetentsikeskuse ja Kaitseministeeriumi eestvedamisel seikluslikud pere- ja noortesündmused, kus õpitakse uusi oskusi, tehakse koostööd ja liigutakse õues iga ilmaga. Sellised kogemused aitavad murda arusaama, et halb ilm on põhjus tuppa jääda – sageli piisab õigetest riietest ja heast seltskonnast.
Avikson toob esile ka praktilise poole: tänapäevane varustus teeb liikumise võimalikuks ka krõbeda külmaga ning koolide õuetunnid on toonud rajale hulga noori. Lisaks on tänu headele jääoludele muutunud populaarsemaks uisutamine, mille väljakute hooldusel on tehtud tihedat koostööd Päästeametiga. See näitab, et keskkond ja koostöö loovad liikumiseks reaalsed võimalused.
Mida sellest kõigest järeldada? Esiteks, eestimaalased tahavad liikuda – 62 protsenti sooviks seda teha rohkem. Teiseks, võimalusi on rohkem kui kunagi varem, nii looduses kui kogukondlikes sündmustes, tuleb lihtsalt leida endale sobiv. Kolmandaks, otsustavaks saab sageli väike samm: kindel eesmärk, sõbraga kokkulepitud trenn või harjumus minna õhtul jalutama.
Talv tuletab meelde, et liikumiseks ei ole vaja suurt eesmärki ega erilist vormi. Piisab, kui paneme ilmale vastavalt riidesse ja astume uksest välja. Just sellistest väikestest sammudest sünnibki tervem ja liikuvam Eesti.
