 
	Lastele liikumisrõõmu pakkumine on otsene investeering nende tervisesse ja heaolusse kogu eluks. Varases eas kujunenud liikumisharjumused, sealhulgas rattasõidu oskus ja julgus, saadavad neid ka täiskasvanueas.
Lasteaedades, koolides ja laiemalt ühiskonnas tuleb luua keskkond, kus igapäevane liikumine ja rattasõit on loomulik osa päevast – turvalised rattaparklad, ohutud kooliteed ning liikumist toetav koolikultuur on siin sama olulised kui liikumisõpetuse tunnid või sporditegevused huvikoolides.
 
												Väikelaste puhul on võtmetähtsusega mängulisus ja rõõm liikumisest. Liikumise kaudu õpitakse uusi oskusi, arendatakse kehalist kirjaoskust ja õpitakse muuhulgas turvaliselt ratast kasutama. Oluline on luua positiivne esmane kogemus, mis loob kindlustunde ja soovi liikuda ka edaspidi.
 
												Kooliealised lapsed peaksid olema iga päev aktiivsed. See hõlmab nii organiseeritud sporditegevust, vabamängu kui igapäevast argiliikumist. Samuti on tähtis roll kogu koolipäeva liikumisaktiivsusel ja kehalise kirjaoskuse kujunemisel. Oluline on luua turvalised ühendused, et lapsed saaksid rattaga kooli ja huviringidesse liikuda.
 
												Vanemate ja perede kaasamine on kriitilise tähtsusega. Just nemad saavad julgustada lapsi ja noori osalema erinevates spordi- ja liikumistegevustes, pakkudes neile positiivset tagasisidet ja tunnustust ning luues tervislikke harjumusi varajasest east alates. Vanemad ja pered saavad kujundada hoiakut, kus rattaga liikumine ja aktiivne eluviis on loomulik osa igast päevast.
Pärast haridussüsteemist väljumist ja tööellu sisenedes, juhtub sageli, et enda tervise eest hoolitsemine jääb tahaplaanile. Kui nooremas eas ei pruugi madalast kehalisest aktiivsusest põhjustatud terviseprobleemid endast märku anda, siis tegelikult võib kahju olla pöördumatu. Seetõttu on oluline ka täiskasvanu eas jätkata sporditegevuse ja aktiivse elustiiliga. Liikumine rattaga tööle või kohtumistele peaks olema loomulik osa päevast ning läbi selle anda head eeskuju ka perele ja kolleegidele.
 
												Kuigi uuringud on näidanud, et inimesed peavad liikumist oluliseks, siis on kehalise aktiivsuse tase endiselt madal. Probleemidest rääkimise kõrval peab teavitustöö keskenduma ka konkreetsete võimaluste näitamisele, milleks on lihtsad lahendused nagu rattaga ühistranspordipeatusesse sõitmine või lühikesed jalutuskäigud tööpäeva jooksul.
 
												Keskmine täiskasvanu veedab suure osa oma ajast tööl. Tööandjate ja asutuste roll on luua keskkond, mis soosib aktiivset liikumist nii argiliikumistes kui sportimisel. Turvalised rattaparklad, pesemisvõimalused ja ligipääsetavad kergliiklusteed muudavad rattaga tööle tuleku mugavaks. Lisaks aitab ühistranspordi sidumine rattaga vähendada sõltuvust isiklikust autost ja toetab igapäevast liikumisaktiivsust.
 
												Vaba aja veetmisel on inimeste ootused erinevad. Osa hindab sportlikku pingutust, osa veidi rahulikumat liikumist. Seepärast peab taristu pakkuma võimalusi nii treenimiseks kui ka pere või sõpradega rattaretke või jalutuskäigu nautimiseks. Hea ühenduvus rattateede, ühistranspordi ja puhkealade vahel tagab, et liikumisvõimalused on mitmekesised ja kättesaadavad kõigile
Kuigi vanemaealiste liikumisaktiivsus on kõige madalam, on see selles eluetapis ehk kõige olulisemgi. Piisav kehaline aktiivsus vähendab mittenakkushaiguste riski ja hoiab meele virgena. Paraku on suur enamus liikumisaktiivsuse edendamise tegevustest suunatud pigem noorematele põlvkondadele. Tuleb leida lahendusi ka vanemaealistele sobilike tingimuste loomiseks ja nende kaasamiseks ka läbi argiliikumiste.
 
												On oluline, et vanemaealised saaksid tegeleda liikumisega iseseisvalt. Sageli ei ole lahendused keerulised. Linnaruumi ja taristu planeerimisel tähendab see mugavaid ja turvalisi kõnniteid, rattateid ning võimalusi ühistranspordi ja rattasõidu kombineerimiseks. Väikesed lahendused, nagu lisapingid, head ülekäigukohad või madala tõusuga rattateed, võivad märkimisväärselt suurendada liikumisjulgust.
 
												Liikumisaktiivsust soodustavate ürituste ja kampaaniate planeerimisel unustatakse sageli mõelda vanemaealistele. Tuleb tagada, et info liiguks vanemale sihtgrupile sobivates kanalites ja et ka neile oleks jõukohaseid tegevusi.
 
												Vanemaealiste liikumisharjumuste kujundamisel on määrav roll nende tugivõrgustikul. Tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem, aga ka perekond ja kogukond saavad suunata ja julgustada igapäevaselt liikuma, olgu see rattaga lühisõit, jalutuskäik või taidlusringi külastamine. Teadlik toetamine loob kindlustunnet ja aitab hoida liikumisaktiivsust ja iseseisvat toimetulekut pikemas perspektiivis.
Ligi 10% Eesti inimestest on vähemalt keskmise raskusega puudega. Sellele lisaks on suur hulk inimesi vigastustest tingitud ajutise osalise liikumisvõimega. Liikumisaktiivsus on ühtviisi oluline kõigi jaoks ja seetõttu on vaja sobivad tingimused luua ka neile, kelle liikumisvõime on erinevate asjaolude tõttu piiratud.
 
												Taristu planeerimisel peab arvestama, et see oleks kättesaadav erinevate puudega inimestele. Liikumispuudega inimeste kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka nägemis-, kuulmis- ja intellektipuudega inimeste vajadustele. Universaalse disaini põhimõtte järgimine tähendab, et rajatised, rattateed, ülekäigukohad ja parklad on turvalised ja mugavad võimalikult laiale kasutajaskonnale.
 
												Liikumist edendavaid tegevusi kavandades tuleb sihtrühma kaasata juba planeerimisfaasis. Vajalik on piisav arv spetsialiste ja juhendajaid, kellel on teadmised ja oskused puuetega inimeste toetamiseks. Nii saab luua üritusi ja teenuseid, mis on päriselt jõukohased ja innustavad kõiki liikuma.
 
												Info, mis puudutab nii taristu kui ka ürituste ligipääsetavust, peab olema kõigi jaoks kättesaadav ja selge. Enne kui ligipääsetavuse infot jagatakse, tuleb selle õigsuses veenduda, kaasates vajadusel eksperte või sihtrühma esindajaid. Eksitav info toob probleeme kõikidele osapooltele.