Kristel Peel
Liikumisaasta vabatahtlik katsejänes
Muul ajal kultuuri- ja spordiosakonna juhataja
Juba vanarahva tarkus ütleb, et kui jaanuaris lund ei ole, siis märtsis, kui juba pikisilmi kevadet ootad, kindlasti on. Või ehk ei ole see niivõrd vanarahva tarkus, kuivõrd minu pika elu jooksul kogutud vaatluste tulem, aga olgu kuidas on – ka sel aastal oli põhjust märtsis suusad tolmuks puhtaks pühkida ja õue lund nautima suunduda.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab taaskord alustama sealt, et ega ma tegelikult suusatada ei oska. Mõte suusatamisest, kui jäisel rajal romantiliselt liuglemisest, on mulle alati väga meeldinud, aga tõsiasi on see, et tegelikult lükkan käte jõul ja suure tahtejõu najal oma keha vaevaliselt mööda rada edasi ja esimese 10 minutiga on pulss 200, veremaitse suus ning kogu romantika kadunud.
Soovisin seda väga muuta ja ühel imeliselt päikselisel pühapäeval tuli mulle nõu ja jõuga appi kallis endine kolleeg, hea sõber ja treener Aivi Auga. Võtsime suuna Karujärve terviserajale ja eesmärk oli õppida suusatehnikat, nautida ilma ja teineteise seltskonda. Kas see ei olegi täpselt see, mille pärast sporti või liikumist üleüldiselt harrastada – nautida tegevust, oma kaaslast ja panustada seeläbi paremasse elukvaliteeti?!
Alustasime algusest ehk tehnika õppimisest: üks jalg klassikarajas, teisega õpid vabatehnika sammu, seejärel juba liuglemine kahel jalal ilma keppideta ja lõpuks käte ja jalgade töö koos. Aivi oli minuga kannatlik ja toetav, kuigi ma usun, et kindlasti ta selja taga natuke naerda ka sai, kui jälle kõhuli lendasin suud ja silmad lund täis. Igatahes motiveeris ta mind kiirelt püsti tõusma ja edasi harjutama.
Seejärel suundusime juba Karujärve metsaradadele ning Aivi pideval sõbralikul juhendamisel võtsime tõuse ja kihutasime langustel. Lihtne ei olnud, aga kilomeetrid läksid üsnagi kiirelt ning ringilt tulles oli nägu ikka veel naerul ja meel rõõmus.
Meil on Saaremaal väga vedanud – hooldatud ja heas korras terviseradasid on üle saare: Muhus, Orissaares, Pöidel, Valjalas, Leisis, Kuressaares, Kärlal, Karujärvel ning inimesi, kes igapäevaselt nende radade heasse tervisesse panustavad, on palju. Olen neile südamest tänulik, sest nii suvel kui ka talvel on terviserajal alati mõnus ja nauditav liikuda. Punased põsed ja endorfiinide tulv garanteeritud.
Sel päikselisel pühapäeval Karujärve metsas mõistsin, et suusatamise nagu kõikide teistegi spordialade juures on tähtsaim harjutada ja veelkord harjutada. Isegi kui esimestel kordadel ei tule see „uisusamm“ välja ja kord kisub üks jalg metsa poole ja siis jälle teine, on juba esimese treeningu lõpuks kehahoiak paranenud ja jalad-käed kuulavad paremini sõna. Selleks, et suusatamisest nauding saaks, läheb mul veel veidi aega, aga kui talve jätkub, siis lootust igatahes on. Ja teine kindel vanarahva tarkus on ju see, et ega tali taeva jää ja küll ta järgmisel aastal märtsis jälle tuleb.
