60 protsenti täiskasvanuist on ülekaalulised, vaid kolmandik suudab täita kaitseväe kehalise testi miinimumi. See pole mitte lihtsalt tervise- vaid ka julgeolekurisk.
On öö. Õues on külm. Mehed roteeruvad iga kahe tunni järel valvepostidel, hoides strateegilist positsiooni. Kõik toimub turvalises, kontrollitud keskkonnas – see on reservõppus Orkaan. Ent väsimus, külm ja stress on siiski päriselt kohal. Ja koos nendega kerkib küsimus: kuidas hoida kaitsetahet olukorras, kus meie rahva tervis on langenud kriitilisele tasemele?
Õppus, mis pani mõtlema
Septembri lõpus osalesin Kaitseliidu Lääne maakaitseringkonna suurõppusel Orkaan – reservväelasena, Eesti Kaitseväe poolt teenistusse kutsutuna. Seekord jaoülemana.
Motivatsioon oli kõrge, kuid esimene ehmatus tuli kiiresti: juba jaoülemate tasandil oli kohal tunduvalt vähem mehi kui kutsutuid. Kuhu kadus pool meestest? Haigused? Lähetused? Või lihtsalt kõrvalehiilimine? Kui juhtide seas oli pilt hõre, siis võis arvata, et reakoosseisus oli olukord veelgi keerulisem.
Ometi oli õppus tugev ja intensiivne. Umbes 600 kaitseliitlast, 200 liitlast Suurbritanniast ja Prantsusmaalt ning üksus Saksamaalt. 14-tunnised päevad, füüsiliselt ja vaimselt koormavad ülesanded. Lühikese ajaga tuli värskendada teadmisi relvassüsteemidest ja õppida üksuste koostööd formatsioonidest sidepidamiseni.
Meie instruktorid õpetasid meid lahendama uusi taktikalisi ülesandeid, näiteks sakslased näitasid kuidas varjuda termokaameratega droonide eest. Väljaõppetase oli professionaalne aga see pani siiski mõtlema, kui paljud meie seast üldse jaksavad sellises tempos tegutseda?
Tervise tase on rahvuslik julgeolekuküsimus
Olen töö tõttu hästi kursis Eesti tervisenäitajatega. Ma teadsin, et pilt pole optimistlik aga näha seda oma silmaga, on midagi muud.
Eesti täiskasvanutest on üle 60 protsendi liigse kehakaaluga, iga neljas on rasvunud. Igal viiendal on ärevushäire risk, üle veerandi elab depressiooniriskiga. Arusaadavalt tekitab see raskusi riigikaitsesse panustamisel, kui terviseprobleemid on üksikisiku tasandil nii laialt levinud.
Näiteks ajateenistusse astujatest suutis eelmisel aastal vaid 31 protsenti täita kehaliste testide miinimumnormi. Need numbrid ei ole pelgalt terviseprobleemid – need on julgeolekuriskid.
Võitlus väsimusega
Jaoülemana vastutasin tosinamehelise üksuse eest – nende tervise, varustuse ja võime eest tegutseda. Nägin selgelt, kui otseselt füüsiline vorm määrab taktikalise võimekuse. Kui vastupidavust napib, kuhjub väsimus kiiresti.
15-20 kilo lahingvarustust, lisaks relv, laskemoon, toit ja ööbimisvarustus – kõik see kulutab. Väsimuse kuhjudes muutuvad isegi lihtsad ülesanded keeruliseks: näiteks tekivad kaardilugemises vead, unustatakse olulist informatsiooni ja taktikalisi kokkuleppeid ja mis kõige olulisem – ei suudeta enam piisava kiirusega ohuolukorrale reageerida.
Kaitsetahe on meil olemas – nüüd peame kasvatama ka tervisetahet
Kuigi pean tõdema, et minu eelduste kohaselt oli reservteenistujate taust ja tase erinev, sealhulgas füüsiline võimekus ja stressitaluvus, oli üllatuslikult üks komponent tugevam kui oskasin arvata. Nimelt kaitsetahe!
Kaitsetahe võimestab meid reservväelastena tegutsema. Ka siis kui on ülesandeid vaja täita pimedas ja vihmasajuga, trotsides väsimust, näljatunnet ning unevaegust. See on süvatunne – osa identiteedist.
Kaitsetahe iseloomustab igaühe valmidust panustada oma kogukondade turvalisusesse ja riigi iseseisvusesse. Seejuures kaitsetahe ei piirdu ainult sõjaväeliste ülesannetega, vaid hõlmab kõiki võimalusi tugevdamaks ühiskonna hoiakuid ja võimekusi elanike kaitseks. Selle vundament on aga elanikkonna tervis. Seepärast peame koos kaitsetahtega teadlikult kasvatama ka tervisetahet, et suudaksime olla üksikisikuna kui ka kogukondadena kehaliselt ja vaimselt tugevamad.
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes, 30.10.2025
Fotol: Kaitseliidu Lääne maleva suurõppusel osalenud rühm (fotograaf: Mehis Rump)
